Millal lõppeb nali ja algab solvang?

Tänapäeval võib meemimeistri naljast üleöö saada internetisensatsioon. Publik on suurem kui kunagi varem ja seetõttu on koomikul võimalus sattuda naeruvääristatud isiku pahameele alla.

Siseriiklik õigus võib olla erinev ning see, mis on vastuvõetav ühes riigis, ei pruugi seda olla teises. Samas on võimalik leida ühiseid reegleid Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) käsitlusest, mille järgi satiiri ja karikatuuri piire hinnata.

Satiir peabki šokeerima

Väljendusvabaduse piiride osas on EIK asunud 1976. aastal seisukohale, et väljendusvabaduse kaitse laieneb ka sellisele eneseväljendusele, mis ründab, šokeerib ja häirib riiki või osa selle elanikkonnast.

EIK on kohtuasjas Vereinigung Bildender Künstler vs Austria defineerinud satiiri kui kunstilist väljendusvormi ja sotsiaalset kommentaari, mis oma olemuselt sisaldab liialdusi ja reaalsuse moonutamist ning seeläbi olemuslikult on provokatiivne ja väljakutsuv. Seetõttu tuleb iga sekkumist sellisesse väljendusvabadusse eriti hoolikalt kaaluda.

Antud vaidluse keskmes oli kunstiteos, millel olid kasutatud tuntud isikute fotodelt suurendamise teel saadud näod, mis olid ühendatud maalitud kehadega, mis olid erinevates seksuaalsetes poosides. See ei meeldinud kunstiteosel kujutatud Austria poliitikule, kes pöördus kohtusse. EIK asus aga kunstnike poolele ning leidis, et selline kunstiteos ei peegeldanud reaalsust ega saanudki olla reaalne, mistõttu oli kunstiteose puhul tegemist karikatuuriga, mis kasutas ka satiiri elemente.

Apocalypse Otto Mühl
Otto Mühl „Apocalypse“, mis oli vaidlusesemeks kohtuasjas Vereinigung Bildender Künstler vs Austria.
https://www.stadt-wien.at/kunst-kultur/otto-muehl-ausstellung-leopold-museum-praesentiert-sammlung.html

Tõde või tegu?

Lindon, Otchakovsky-Laurens ja July vs Prantsusmaa käsitles vaidlust raamatu üle, mille süžee põhineb osalt tõestisündinud lugudel, kuid millele on autor lisanud ka omapoolset loomingut. Raamatus kirjeldatakse kohtuprotsessi, mis toimub kahe Prantusmaa Rahvusrinde liikme üle, keda süüdistatakse noore Põhja-Aafrika päritolu mehe tapmises.

Samas on raamatus tõstatatud ka küsimused Rahvusrinde toonase juhi Jean-Marie Le Peni vastutusest ning nimetatud teda „mõrvarite jõugu ninameheks“ ja kirjeldatud teda kui „vampiiri, kes toitub oma valijate kibestumusest, kuid aeg-ajalt ka nende verest“. EIK asus seisukohale, et hoolimata sellest, et raamat sisaldas ka autori loomingut ja Le Pen on vastuoluline poliitik, on üleastutud lubatud piiridest.

Autor ei esitanud faktiväidet ja ükski lugeja poleks seda sellisena saanud käsitleda, kuid väärtushinnanguna oli poliitiku mõrvariks ja vampiiriks nimetamine solvang, mida adressaat ei pidanud taluma.

Samas leidis EIK kohtuasjas Alves da Silva vs Portugal, et linnapea kujutamine koos viidetega korruptsioonile ja linnapea süüdistamine ebaseaduslikes tegevustes on karnevali käigus lubatud. EIK asus seisukohale, et selline kujutamine on selgelt satiiriline ning arvestades väljenduse konteksti, ei saanud publik seda tõsiselt võtta.

Ülepaisutatud tõde

EIK on märkinud, et kui ajakirjanduse eesmärgiks ei ole halvustada, vaid kritiseerida, siis on see lubatud. Kohtuasjas Kuliś ja Różycki vs Poola oli tegemist kartulikrõpsutootjaga, kelle kasutatavaid reklaamlauseid kritiseeriv karikatuur avaldati lastele suunatud ajakirjas. Tootja tugines sellele, et karikatuuriga on halvustatud toodete kvaliteeti ning seega ei tohiks karikatuur olla kaitstud väljendusvabaduse alusel.

EIK ei nõustunud ja asus seisukohale, et teatud ulatuses liialdamine ja provokatsioon on lubatud, eriti, kui see on avalikes huvides ja tõstab üldsuse teadlikkust.

Karikatuur
„Ära muretse – ma oleksin ka mõrvar, kui ma seda jama sööksin!“
Kartulikrõpsureklaami kritiseeriv karikatuur, mida käsitleti kohtuasjas Kuliś ja Różycki vs Poola.
http://www.eurolawyer.at/pdf/EGMR-27209-03.pdf

Kes kannatab, see kaua elab

EIK praktikas on teise olulise elemendina välja toodud satiiri subjekt ehk kelle üle on nalja tehtud. ÜRO Inimõiguste Komitee hinnangul ei ole pelgalt fakt, et avaldatu võib olla avaliku elu tegelase jaoks solvav, piisav, et sellist väljendust keelata või selle eest karistust määrata. Seega avaliku elu tegelased peavad olema valmis selleks, et neid kritiseeritakse ühel või teisel moel.

EIK on 1986. aastal kohtuasjas Lingens vs Austria asunud seisukohale, et poliitikute kritiseerimise ruum on laiem kui tavaisikutel, sest poliitikud on ise ennast asetanud sellesse positsiooni, milles iga nende sõna ja tegu on nii ajakirjanduse kui üldsuse luubi all ning seetõttu peab poliitikute kriitikataluvus olema kõrgem.

Lisaks poliitikutele peavad EIK kohtupraktika kohaselt olema kõrgema kriitikataluvusega ka avaliku huvi orbiidis olevad isikud, näiteks ametiisikud. Kohtuasjas Grebneva ja Alisimchik vs Venemaa leidis EIK, et prokuröril peab olema kõrgem kriitikataluvus kui tavaisikutel.

Kohtuasjas käsitleti karikatuuri ja väljamõeldud intervjuud tegelasega, kelle nimi sarnanes prokuröri perekonnanimega ja kelle tegevusalaks väideti olevat prokurörina ja eskortteenuse pakkujana tegutsemine. Kuivõrd ka prokurörina tegutsemine ja seetõttu avaliku huvi orbiidis olemine on isiku valikute küsimus, siis on vajalik ka kõrgem kriitikataluvus, samas ei ole see samavõrd ulatuslik kui poliitikute puhul.

Grebneva ja Alisimchik vs Venemaa
Vasilinka, Grebneva ja Alisimchik vs Venemaa kohtuasja keskmes olnud väljamõeldud tegelane.
https://www.arsvest.ru/rubr/1/36458

Üle võlli naljad

Kui tegemist on viha või vägivalda õhutava väljendusega, siis selline väljendusvorm ei ole kaitstud väljendusvabaduse all. Kohtuasjas M’Bala M’Bala vs Prantsusmaa oli tegemist püstijalakoomikuga, kes osana oma etteastes kutsus lavale Prantsusmaal korduvalt holokausti eitamise eest karistatud professori ning ulatas talle auhinna.

Auhinnaks oli kolmeharuline küünlajalg, mille iga haru otsas oli õun ning mille andis üle näitleja, kes oli riietatud tiirbulisse pidžaamas, mis meenutas deporteeritud juutide riietust. Koomikut karistati etnilise ja usulise grupi solvamise eest ning talle määrati 10 000 eurone trahv.

EIK asus seisukohale, et hoolimata sellest, et satiir on kaitstud väljendusvabaduse all, ületati käesoleval juhul lubatu piire ning selline eneseväljendus ei ole lubatud.

Kokkuvõte

EIK praktikast tulenevalt on satiir lubatud, kui on selge, et tegemist ei ole reaalsusega – peab olema ilmne, et tegu on naljaga. Satiiri lubatavus sõltub ka sellest, kes on isik, keda pilatakse. Kui isik on ennast ise asetanud avalikkuse huviorbiiti, siis peab tema kriitikataluvus olema kõrgem kui tavaisikul ning lubatava nalja piir on kaugemal. Sellisel juhul võib nali olla ka šokeeriv ja isegi ründav.

Samuti peab tähele panema, et naljategemise käigus ei õhutataks viha ega vägivalda, vastasel juhul ei ole tegemist enam väljendusvabaduse kaitse alla kuuluva eneseväljendusega.

Advokaat Kati Pino, vandeadvokaat Liisa Linna